26.-28. aprillil toimus Nurmsi lennuväljal riigikaitse välilaager, kuskohast võtsid osa ka meie kooli 11. klassi õpilased. Kolmapäeval sõitsimegi bussiga laagripaika. Esimene päev pidi olema justkui sisseelamiseks. Sinna jõudes kontrolliti meie varustust ning jagati meid rühmadeks ning sealt omakorda jagudeks. Kartsin isiklikult, et satun võhivõõrastega ühte telki, kuid meie telkkond oli ainuke, kus olid kõik omavahel tuttavad. Olime esimese rühma esimene jagu ja seega pidime kõike esimesena tegema ning saime kõik asjad esimesena, mis oli positiivne ja olime seetõttu kogu aeg tegevuses. Kui olime telgi püsti saanud ning varustuse sinna sisse viinud saime kohe sööma minna. Peale söömist oli orienteerumine. Täpselt siis kui kõik olid lagendikule jõudnud hakkas paduvihma ja rahet sadama, mis oli veidi ebameeldiv, kuid ei kestnud õnneks kaua. Orienteerumisel suutsime oma jaoga väga puusse panna. Meie jaoülem Sander väitis, et oskab kompassi kasutada, kuid vaatas juba esimese punkti asukohta nii, et hoidis kompassi valepidi ning seetõttu läksime kohe valesti. Avastasime alles poole peal, et midagi on väga jamasti ja otsustasime, et nutikusega saame raja kuidagimoodi ka tagurpidi läbi teha, mis tuli mingil määral ka välja. Tänu sellele, et me päris alla ei andnud saime ikkagi mõned punktid ning ei jäänud orienteerumises viimaseks. Järgmisena läksime airsofti mängima, kus meie rühm võitis. Vaenlastele ma küll pihta ei saanud, kuid suutsin lasta oma tiimikaaslasele kuuli täpselt otsa ette. Muidugi kogemata. Õhtul oligi jäänud veel vaid õhtusöök ning päev veeres mööda. Esimesel ööl patrullisid esimene ja teine rühm. Esimene rühm patrullis laagriplatsil ja teine rühm väraval. Võtsime Crisyliniga koos esimese vahetuse, mis algas kell 23:00. Lootsime, et sellel ajal ööhäiret ei tule ning kõik on rahulik, kuid nii päris ei läinud. Kui hakkasime tiiruga tagasi jõudma vilksatas meie silme eest läbi rakett ning hakkasid kostma paugud. Mina, kui väga suur ehmuja, karjusin muidugi üle laagriplatsi ja jooksime ruttu teisi telkkondi üles ajama. Minu arust oli veidi mõttetu see, et me nägime vaenlasi, kus nad on ja et nad meie poole lasevad, kuid me pidime lihtsalt telkidest väljas seisma. Muidu möödus esimene öö rahulikult, ahjuvalves polnud üldse raske olla. Ainult hommikul, kui oli Gerdi ja Lauri viimane valve, suutsid mõlemad magama jääda.

Teise päeva hommik algas sellega, et peale äratust oli väga vähe aega, et riide panna ning loeti sekundeid, millal kõik peavad telgist väljas olema. Läks jubedaks rahmeldamiseks ja seega olid hommikul ka kõik pahurad. Tegime kõik koos hommikuvõimlemist ning seejärel läksime sööma. Teadsime, et ees on pikk päev. 8 erinevat õppetundi, et sõdurina hästi toime tulla. Omandasime vajalikke oskusi relvaõppes, laskmises, meditsiinis, sideõppes, liikumisviisides, taktikalises õppes, takistusrajal, riviõppes. Väga positiivne oli see, et kõik õpetajad olid väga sõbralikud ning oli näha, et nad tahavad oma teadmisi õppuritele edasi anda. Kõige lahedam tund oli muidugi laskmine, kus sai harjutada relvaga toimetulekut. Takistusrajal suutsid meie jaost kaks ennast ära vigastada kuigi just enne kui meditsiini tunnis olime tulid meile vigastatud ja lubasime, et meie jaost keegi vigaseks ei saa. Võibolla veidi naljakas ja rumal fakt siia vahele. Mina pelgan nüüd sipelgapesasid. Moondamise tunnis pidime me ennast maastikule ära peitma ning olin juba varem välja valinud ühe künka, mis tundus kaugelt mullahunnik. Pidime ennast kiiresti ära peitma ja ega ma ei kontrollinud ka, kas see on mullahunnik või mitte. Viskasin sinna selili maha ja jäin ootama, millal teised vaatlema hakkavad. Natuke aega olin külili olnud, kui hakkasin enda nägu küljele keerama ja kui ma neid suuri sipelgaid nägin, siis ma sain aru, et olen sipelgapesas. Ma ei jõudnud isegi kohe reageerida, et püsti hüpata, vaid lihtsalt jõllitasin sipelgaid. Kui ma aga sealt välja hüppasin ja jooksma hakkasin said kõik kõva kõhutäie naerda, hiljem ka mina. Üldiselt sain palju vajalikke teadmisi ning endale üllatuseks teadsin paljusid asju ka ennem. Peale tunde tulid meile külalised Kõrgemast Sõjakoolist. Nad rääkisid, kuidas sinna õppima saada ning mida seal õppida saab. Loengut oli hea kuulata kuna need, kes loengut andsid, suutsid seda teha huvitavalt ning positiivselt meelestatuna. Mõtlesin ka ise, et üks variant oleks sinna õppima minna. Peale loengut läksime sööma ning oli palju vaba aega. Vahetasime sellel ajal oma telgis kuuseoksi ning lõhkusime puid, et oleks kõik ööks valmis. Ainuke asi, mis veel sellel päeval oli jäänud oli viktoriin. Viktoriini suutsime oma jaoga võita. Peale seda oli magamaminek. Teisel ööl olid kõik nii väsinud, et selleks ajaks kui me Crislyniga ahjuvalvet lõpetama hakkasime, magasid kõik õndsat und kuigi kell oli alles pool 1. Eelmine öö olid kõik sellel ajal ärkvel.

Kolmanda päeva hommikul arvas terve meie telkkond, et oleme väga kavalad. Panime kõik varem juba vormid selga, et seekord ei oleks rabelemist nagu eelmisel hommikul. Ronisime ka varakult telgist välja ja siis selgus, et meil oli veel 10 minutit aega. Mis seal ikka. Sellel hommikul jooksime natuke soojenduseks, siis võimlesime ja saime sööma minna. Peale söömist hakkasid rühmadevahelised rahvastepall ning köievedu. Alguses ei saanud me rahvastepallis vedama, pärast ei saanud pidama. Sama oli ka köieveoga. Kokkuvõttes läks meil väga hästi. Viimaseks tegevuseks laagris oli teatejooks, kus pidi laagris õpitud oskusi näitama. Ka seal ei läinud meil halvasti, kõik olid rõõmsad ning ei karjunud kellegi peale. Võtsime asja rahulikult ja mõnuga. Kuna ilm oli väga hea, siis jäime ka teiste jagude võistlust vaatama. Põletasin tänu sellele lausa näo ära, sest ei arvanud, et päike niimoodi võtab. Kokkuvõttes jäi meie jagu jagama kolmandat-neljandat kohta ning meie rühm ehk esimene rühm võitis. Panime laagri kokku ning saime tunnistused. Peale seda algas sõit koju.

Kokkuvõtteks võin öelda, et oli väga lahe laager. Uued kogemused ei tee kunagi halba ning kartsin enne laagrit rohkem, kui see väärt oli. Oleks isegi rohkem tahtnud metsas olla, sest oligi selline tunne, et kui hakkasid ära harjuma, siis pidid juba koju tagasi minema. Kõik inimesed olid positiivsed ning sõbralikud. Alati aitasime üksteist hädas välja ning hoolisime üksteisest. Tundsidki, et kui sa ise hakkama ei saa, siis on sul selja taga ühtne tiim, kes sind aitab.
Ege 11.klass