Littera

 

 

 

 

 

On loojal võime pintslitõmbest maal ja tühi sõna panna kõlama,
nagu hingab oma nukul, tinasõduril või mudelautol eluvaimu sisse pisipõnn,
paneb samalaadselt kunstnik, kirjanik või muusik värvi, mõtte, viisi oma
loomes, südameis nii läitvalt elama.
Kui paiskub sinust tahet, kirge, iha luua,
ei ole miskit ees su teel nii kiivalt takistamas sind.
Siiski tea, et helge pea ja vaim on ambitsioonita nii abitu – ta kauaks
taevakaarel siiralt lendlema ei jää,
sest nagu tiibadeta lind,
ta taevavõlvi kõrgemaisse tippu iialgi ei sobitu.
Ent ambitsiooni, selget soovi ja täis mõtteküllust puhuv tuul
purjeid seab, et saaks sihi poole aina sõuda,
lükkab veelgi hoogu,
annab jõudu loomel tõusta, särada ja tippu jõuda,
mõttekatked, sähvatused aitab vabalt ritta seada kirjaniku luules, suul.
Oma tõeliselt taevani tõstetud tahtmistega
kuldab looja iseenda taeva.
On igal hetkel meel ja keel nii väsimatult ärkvel,
ei hülga loomet, ei kunagi löö käega,
paljukski ei pea ta ööl ja päeval näha vaeva.
Ka vastu tahtmist mõtteis, eneses ta tunneb suminat nii öösel hilja.
See viis ja hääl nii kummitav
su seest ta tahab välja.
Ei kustu eal ta sees see armastus,
mis paneb ikka mõtteid seadma ritta.
Ja jääb ju iga pisim mõte, mis tuleb, läheb, kuhugile alles.
On looja nii sügavalt ja tõeselt veendunud, et ükski luhtaminek pole lõplik,
sest iga tee ja tunnel pakub ikka valgust,
algust muule miskile,
mis tõukab ikka uuele ja rohkelt rikkalikke kogumusi pakkuvaile
loomeretkele.

Margit Kattai

Littera peatoimetaja

 

 

 

 

 

 

 

 

Veebruar 2106

Aprill 2016

November 2016

Detsember 2016